Seda võimaldab pluralism, millele siinses raamatus ainult vihjatakse, näiteks väites, et see, millised predikaadid on projitseeritavad, sõltub sattumuslikust kultuuriloost, mis aga on tema hilisemas loomingus eriti Ways of Worldmaking saanud valdavaks teemaks. Börsi kasutajaliides töötati välja kõige nõudlikumate ja kogenud kauplejate vajaduste rahuldamiseks.

Ent seda ta ei näidanud ja see pole ka tõsi: kõik induktsiooni mudelid, sealhulgas ka mitte Goodmani mudel, ei eelda seda. Goodmani järgi see järjestus kultuuri- ja teadusajaloo vältel muutub. Isegi printsiibid, mille abil Goodman hüpoteese varasema induktsioonipraktika valguses järjestab, sealhulgas juurdumuse printsiip, ei ole tema järgi kaasasündinud, vaid nendeni viib filosoofiline refleksioon kogukonna praktika üle.

See läheb rohkem täppi kui võrdlus Noam Chomsky ideedega. Nagu Wittgensteingi, ei usu Goodman tagatiste, aluste ega "universumi mööbli" otsimisse. Viimasel ajal läheb ta traditsioonilise filosoofia hülgamisega isegi Wittgensteinist kaugemale, nimetades end relativistiks ja irrealistiks.

HitBTC kohta

Tema järgi on meil tegu praktikatega, mille õigsus või valesus sõltub sellest, kuidas need meie standarditega klapivad. Ja standardite õigsus või valesus sõltub sellest, kuidas need klapivad praktikatega. Nagu John Deweygipeab Goodman seda veatuks ringiks või õigemini spiraaliks. Goodman tõestas, et induktiivne loogika ei ole sel kombel formaalne nagu deduktiivne loogika. Järeldamise vorm ei ütle, kas järeldamine on induktiivselt kehtiv.

Nii et selleks, et Goodmani probleemi "lahendada", on tarvis printsiipi, mille abil saaks ühesuguse loogilise vormiga predikaatide seast teha valiku nende predikaatide järgi, mis järeldamisel figureerivad. Filosoofid, kellele ei meeldi, et Goodman toetub varasemate induktiivsete projektsioonide ajaloole, on pakkunud hulga "lahendusi", mis ei tööta.

Näiteks mõne filosoofi arvates ei tohi kasutada disjunktiivseid predikaate. Aga disjunktiivsus sõltub keele valikust. Näiteks "ronine" ei ole disjunktiivne, kui võtta algpredikaatideks "ronine" ja " siheline ", küll aga saab siis disjunktiivsena defineerida näiteks predikaadi "roheline".

Rudolf Carnap pakkus, et predikaat saab olla disjunktiivne või mittedisjunktiivne ka sõltumatult keele valikust. Ta postuleerib metafüüsilise viida, mis meile teadmata kombel märgistab teatud predikaadid kvalitatiivsetena induktsiooniks kõlbulikena.

Ent vähemalt tema induktiivse loogika süsteemidesse jäävad ikkagi probleemid. Näiteks kui võtta algsuuruseks "pikkuse" asemel "pikkuse ruut", siis saame ebanormaalsed kinnitusastmed. Ometi on mõlemad suurused Carnapi järgi kvalitatiivsed. Sellepärast postuleeris Carnap, et mõned kvalitatiivsed suurused, nagu pikkuson seesmiselt fundamentaalsed. Sellised vaated ei lahenda Goodmani probleemi, vaid muudavad loogika metafüüsikaks. Wesley Salmon "Russell on Scientific Inference" pakkus, et induktiivses loogikas on tarvis ostensiivselt defineeritud algpredikaate mõnel teisel filosoofil on olnud sarnaseid ideid.

Aga ostensiivselt defineeritavad predikaadid on vaatluslikud, ja ettepanek välistada mittevaatluslikud predikaadid on põhjendamatu ja liiga karm. Nimetame S-kujuliseks batsilliks batsilli, kes paistab mikroskoobi all S-kujuline. Kui ostensiivset definitsiooni mõista nii, et võib kasutada riistu, siis "ronine" on nagu Goodman on märkinud ostensiivselt defineeritav: tuleb konstrueerida mõõteriist, mis näitab punast tuld, kui aeg ei ole veel t tal on sisemine kell ja ta skaneerib midagi rohelist või aeg on t läbi ja ta skaneerib midagi sinist siin on kasutatud Stephen Barkeri ja Peter Achinsteini modifitseeritud "ronise" definitsiooni.

Selle riista abil saab ilma aega teadmata öelda, kas miski on ronine. Võidakse vastu väita, et see riist mõõdab tegelikult aega, aga iga riista kohta, mille õige töö sõltub osade liikumise õigest kiirusest, võib öelda, et ta mõõdab aega. Edasi, kui projitseeritavad on ainult ostensiivselt defineeritavad predikaadid, siis kuidas järeldatakse midagi mittevaadeldava kohta?

Goodmani vaatlusviisi üks eelis on see, et ta näitab, kuidas projitseeritavateks võivad saada uued, sealhulgas mittevaatluslikud predikaadid. Need viisid, mis sarnanevad Hans Reichenbachi " ristinduktsiooniga ", sõltuvad hüpoteesi ja " ülehüpoteesi " kõrgema tasandi predikaatidega hüpoteesi suhtest.

Näiteks "kõik kivid mis tahes kotis on ühte värvi" on hüpoteesi "kõik kivid selles kotis on punased" ülehüpotees. Ent Kuidas kasutada raha i kripe munte kõrgema tasandi predikaadid tohivad olla ainult ostensiivselt defineeritavad, siis ei saa projitseeritavust vaatluslikelt predikaatidelt mittevaatluslikele üle kanda Goodmani kombel, ja Goodmani kriitikud pole muud viisi selleks leidnud.

Igatahes me ei taha "ronist" täielikult välistada. Mõnikord on ta projitseeritav, ja Goodman mainibki seda. See, et need katsed Goodmani probleemi vältida, pole õnnestunud, ei näita, et predikaatide järjestus meil põhineb tingimata juurdumusel, aga see, et ta valib juurdumuse, vastab tema metafilosoofiale.

Juurdumus sõltub sellest, kui sageli on predikaati varem induktiivselt projitseeritud. Goodman hindab ka uudsust ja modernsust, kuid ta ei näe siin vastuolu.

Seda võimaldab pluralism, millele siinses raamatus ainult vihjatakse, näiteks väites, et see, millised predikaadid on projitseeritavad, sõltub sattumuslikust kultuuriloost, mis aga on tema hilisemas loomingus eriti Ways of Worldmaking saanud valdavaks teemaks.

See ei tähenda, nagu Goodman aprioorselt välistaks projitseeritavusprobleemi mõne muu lahenduse. Vähe on Goodmanist vähem aprioristlikke filosoofe. Ta jääb selles seoses kindlaks ainult sellele, et mis tahes lahenduse üle tuleb otsustada selle järgi, kuivõrd see suudab süstematiseerida seda, mida tegelikult tehakse. Goodmanit ei huvita formalismid, Kuidas kasutada raha i kripe munte kasutada ei saa.

Seda on näha kontrafaktuaalide puhul. Goodman algatas nende uurimise, kuigi ta sellega kuskile välja ei jõudnud. Hilisemad uurijad, näiteks David Lewis Counterfactualson tulnud välja formalistlike skeemidega, mis eeldavad võimalike maailmade kogumust ja sarnasusmeetrikat.

Goodmani silmis pole tegu lahendustega, sest pole antud printsiipe, mille järgi otsustada, millised võimalikud maailmad on tegeliku maailmaga rohkem või vähem sarnased. Kui tuleb toetuda intuitsioonile, siis sama hästi võiks juba intuitsioon öelda, kas kontrafaktuaal on õige või vale.

Peale selle, "võimalikke, aga mitte tegelikke" maailmu pole olemas. Ka Carnapi formaliseeritud induktiivsest loogikast pole Goodmani meelest praktilist kasu. Ta ei hinda formalismi formalismi pärast.

Online-suvandi simulaator

Kuigi Goodman algul, nagu Richard Rortygilükkab tagasi kindluse ning teooriatest sõltumatu ontoloogilise aluspõranda idee, ning veel rohkemgi Rorty kombel lükkab tagasi filosoofia kõige moodsamad probleemid, on ta täiesti vaba Goodman ütleb: Kuidas kasutada raha i kripe munte valmis maailma pole, konstrueerigem maailmu; kui objektiivseid standardeid pole, loogem standardid.

Goodmani viljakus ja mitmekülgsus ning tema loomingu konstruktiivsus näitavad, kui kaugel on ta mõttest, et filosoofia on läbi. Enamik filosoofe kaitseb mingeid teese, Goodman "müüb" nagu ta ise ütleb meetodeid ja mõisteid. Ent ta ütleks, et kui valmis maailma ei ole, siis teesi ja konstruktsiooni vaheline piir hajub. Goodman ei toeta kaasasündinud ideede õpetust.

Psühholoogia teda küll huvitab, aga ta ei näe probleemi mitte selles, mis on kaasa sündinud, vaid kultuurievolutsioonis. Me loome pidevalt vanadest maailmadest uusi.

See, mida me tajume, on meie loomingu tõttu voolamises. Tegelik psühholoogiline küsimus on see, kuidas me seda voolamist kujundame ja kuidas me selles manööverdame. Goodman on optimistlik, või ehk pigem energiline. Ta ei usu progressi selles mõttes, et tulevik on või peab olema parem, vaid usub, et uudsus võib olla põnev ja hea või siis igav ja halb. Konstrueerimine ja loomine on talle põnev ja väljakutset pakkuv. Ta usub, et on väga palju asju, mida annab teha, ning eelistab konkreetset ja osalist progressi suurejoonelistele ja lõppkokkuvõttes tühjadele visioonidele.

Esimese trüki sissejuhatus [ muuda muuda lähteteksti ] Pärast esimese peatüki materjali avaldamist ilmunud artiklid kontrafaktuaalide probleemi kohta ei ole lahenduse poole kuigivõrd viinud. On neid, kelle meelest see pole üldse probleem, kui ka neid, kelle meelest see on lahendamatu probleem. Kumbki arvamus pole hästi põhjendatud. Esimest toetatakse tavaliselt väitega, et teaduses on vähemalt teoreetiliselt võimalik kontrafaktuaalideta läbi saada.

Ent igatahes filosoofias nendeta või nende läbipaistvate asendajateta praegu läbi saada ei osata. Probleemi lahendamatust Libisev keskmine kauplemissusteem mõnikord viitega paradoksaalsetele kontrafaktuaalidele, mis terve mõistuse segadusse ajavad. Ent sellest ei tulene lahendamatus, sest piisaks tõlgendusest, mis saab hakkama selgete juhtumitega. On mõistetav, et tõrksat probleemi tahetakse kuulutada olematuks või lahendamatuks.

Ent tegu ei ole isoleeritud probleemiga, vaid probleemikimbuga. Kui üks kõrvale jätta, valmistavad teised enam-vähem samu raskusi. Ja kui jätta kõrvale dispositsioonide, võimalikkuseteadusliku seadusekinnituse jms probleemid, siis on peaaegu kogu teadusfilosoofia kõrvale jäetud.

Goodman kasutab teadusest võetud näidete asemel igapäevaseid ja isegi triviaalseid, et lugeja tähelepanu mitte hajutada. Esialgu saab uurida ainult väheste probleemide väheseid aspekte. Uurimiseks tuleb isoleerida vähesed lihtsad aspektid teadusest, nii nagu teadus isoleerib vähesed lihtsad aspektid maailmast.

Fact, Fiction, and Forecast – Vikipeedia

Ja filosoofia on veel vähem edasi jõudnud kui teadus. See on ülelihtsustus, kuid teadlik ja ettevaatlik ülelihtsustus ei ole üldse mitte intellektuaalne patt, vaid uurimistöö eeltingimus. Ei saa uurida kõiki seoseid korraga.

Raamat ei ole traktaat, vaid aruanne pooleliolevast tööst, mis loodetavasti jätkub. Seda võib pidada raamatu " The Structure of Appearance " kauge järje alguseks. Kolmanda trüki sissejuhatus [ muuda muuda lähteteksti ] Viimases peatükis oli esimeses trükis kolm reeglit.

Teises trükis jättis Goodman teise reegli välja, sest esimene reegel tuleb toime juhtumitega, mille jaoks teine reegel mõeldud on. Kolmandas trükis jättis ta välja kolmanda reegli ning muutis selleasemel esimest reeglit ning võttis kasutusele mitteprojitseeritavuse mõiste. Scheffler uuris valikulist kinnitust, sillutades teed Marsha Haneni veenvale argumendile, et kõigist tuttavatest kinnituse "adekvaatsustingimustest" on võimalik lahti saada.

Binaarsete valikute taktika

Wolfgang Stegmüller korrigeeris arusaama, et Karl Popperi koolkonna antiinduktivistid väldivad uut induktsioonimõistatust. Elizabeth Shipley märkis õigesti, et peale projektsioonide arvu annavad predikaadi juurdumusse panuse muu hulgas nende tähtsus, mitmekesisus ja elavus liveliness David Hume'i mõttes.

Probleem üldiselt[ muuda muuda lähteteksti ] Kui puuduvad vahendid kontrafaktuaalide tõlgendamiseks, siis saab vaevalt väita, et meil on adekvaatne teadusfilosoofia.

Teadusliku seaduse rahuldav definitsioonrahuldav kinnitusteooria ja rahuldav dispositsiooniterminite sealhulgas "punane" teooria lahendaks suure osa kontrafaktuaalide probleemist. Ja kontrafaktuaalide probleemide lahendus annaks vastuse küsimustele seaduse ja kinnituse kohta ning potentsiaalsuse tähenduse kohta. Goodman ei väida, et kontrafaktuaalide probleem on nende omavahel seotud probleemide seas loogiliselt või psühholoogiliselt esmane. Pole suurt vahet, kust alustada. Milles probleem seisneb?

Piirdume juhtumitega, kus nii antetsedent kui ka konsekvent on muudetamatult väärad. Probleem on määratleda Kuidas kasutada raha i kripe munte, mille Binaarse OPCioni demonstreerimine antud kontrafaktuaal on tõene ning kontrafaktuaal, mille konsekvent on selle kontrafaktuaali konsekvendi eitusei ole tõene.

Ja see Kuidas kasutada raha i kripe munte tuleb seada hoolimata sellest, et kontrafaktuaali ei saa empiiriliselt testidarealiseerides selle antetsedendi. Jutt kontrafaktuaalide probleemist on eksitav selles mõttes, et probleem ei sõltu lause kujust.

Kontrafaktuaali saab esitada ka faktikonditsionaalinamille antetsedent ja konsekvent on tõesed. Näiteks kontrafaktuaali "Kui seda võitükki oleks kuumutatud 50 kraadini, oleks see sulanud" saab esitada kujul "Et see võitükk ei sulanud, siis seda ei kuumutatud 50 kraadini".

Mõlemal juhul on jutt teatud laadi seosest osalausete vahel, ja lause tõeväärtus ei sõltu mitte osalausete tõeväärtustest, vaid selle seose olemasolust. Selle teisenduse võimalikkus valgustab probleemi olemust ja näitab, et asi ei ole faktivastasuses. Poolfaktuaali näide on lause "Isegi kui tikku oleks tõmmatud, ei oleks see ikkagi süttinud. Poolfaktuaal tavaliselt eitab seda, mida väidab selle osalausete eitusi sisaldav täielik kontrafaktuaal, meie juhtumil "Kui tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud.

Mõned kontrafaktuaalide liigid tekitavad spetsiaalseid probleeme, näiteks "kontraidentikaalid" "Kui mina oleksin Julius Caesarsiis ma ei oleks Viimase puhul on raskus selles, et kui ma tahan esitada osalaused ajatute ja mittemodaalsetena, siis ma saan "kui "mul on rohkem raha, kui mul on" oleks tõene," mis on iseendale vasturääkiv.

Need raskused on huvitavad, kuid mitte ületamatud. Kontrakomparatiivide puhul saab raskuse lahendada, kui need sõnastada nii, et see, millega võrreldakse, oleks fikseeritud. Edaspidises esituses selliseid problemaatilisi kontrafaktuaale välditakse. On kaks põhilist probleemi, mis pole küll sõltumatud ja mida võib vaadelda ühe probleemi osadena. Kontrafaktuaal on tõene, kui on teatud seos antetsedendi ja konsekvendi vahel. Aga konsekvent järeldub antetsedendist harva pelga loogika tõttu.

Kui öeldakse: "Kui seda tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud," siis eeldatakse, et tingimused on niisugused, et sellest, et seda tikku tõmmatakse, saab järeldada, et tikk süttib, tikk on kvaliteetne ja piisavalt kuiv, hapnikku jätkub jne.

Nii et väidetavat seost võib mõista nii, et antetsedendi asemel on selle konjunktsioon tingimusi väljendavate väidetega. Kontrafaktuaali väite eelduseks need tingimused ei ole: me ei väida, et kontrafaktuaal on tõene juhul, kui need tingimused on täidetud, vaid seda kontrafaktuaali väites me võtame sidumuseet vastavaid tingimusi kirjeldavad väited ongi tõesed.

Esimene põhiline probleem on määratleda asjassepuutuvad tingimused: konkretiseerida, millised tingimused on mõeldud võtta antetsedendile lisatavateks. Printsiip, mis võimaldab sellest, et seda tikku tõmmatakse, see tikk on piisavalt kuiv, hapnikku on piisavalt jne, järeldada, et see tikk süttib, ei ole loogikaseadusvaid loodusseadus ehk füüsikaseadus ehk kausaalne seadus.

Teine põhiline probleem puudutab selliste seaduste defineerimist. Asjassepuutuvate tingimuste probleem[ muuda muuda lähteteksti ] Võib tunduda loomulik välja pakkuda, et me võime antetsedendile lisada tegeliku asjade seisu kirjelduse: asjassepuutuvaid tingimusi pole tarvis välja tuua, sest sellest pole midagi, kui asjassepuutumatud sees on.

Aga kui me võtame sisse kõik tõesed laused, siis nende hulgas on ka antetsedendi eitus; siis saame vastuolulise antetsedendi, millest järeldub kõik; siis ei saa eristada tõeseid ja vääri kontrafaktuaale.

Ja kui öelda, et tingimusteks peab olema mingi tõeste lausete hulk, siis tekib samasugune raskus, sest on olemas niisugune tõeste lausete hulk, mis on antetsedendiga vastuolus.

DASH-i kohta

Võib-olla siis tuleb välistada väited, mis on antetsedendiga loogiliselt ühitamatud. Aga sellest ei piisa, sest raskus tekib ka tõeste väidete puhul, mis on antetsedendiga muud moodi ühitamatud.

Kus ma pean hakatama raha raha bitquoins

Võtame näiteks: "kui see radiaator oleks külmunud, oleks see lõhkenud. Selle raskuse vastu oleks loomulik pakkuda, et kontrafaktuaalid ei tohi sõltuda "tühjadest seadustest": printsiip "kõik x-id on y-id" peab olema niisugune, et mõni x on olemas. Aga see ei aita, sest samale tulemusele saab jõuda ka järgmiste mittetühjade printsiibi abil: "Iga asi, mis kas on radiaator, mis külmub ja ei jahtu kunagi alla nulli, või on seebimull, lõhkeb" ja "Iga asi, mis on kas radiaator, mis külmub ja ei jahtu kunagi alla nulli, või on püssirohi, jääb lõhkemata".

Tundub, et ei jää muud üle kui määratleda asjassepuutuvad tingimused kui kõigi niisuguste tõeste väidete hulk, mis on antetsedendiga nii loogiliselt kui ka mitteloogiliselt ühitatavad mitteloogiline ühitamatus tähendab mõne mitteloogilise seaduse rikkumist tekib muidugi küsimus, mis see mitteloogiline seadus on. Aga kohe tekib teine raskus. Näiteks kui kontrafaktuaal algab "Kui Jones oleks Carolinas Ei aita ka see, kui nõuda, et ainult mõni tõeste lausete hulk koos antetsedendiga oleks kooskõlaline, sest siis tuleks välja, et nii "kui Jones oleks Carolinas, oleks ta Lõuna-Carolinas" kui ka "kui Jones oleks Carolinas, oleks ta Põhja-Carolinas" on tõesed.

Nüüd paistab, et tuleb nõuda, et oleks mingi tingimuste hulk, mis koos antetsedendiga on kooskõlaline ning viib seaduse järgi konsekvendile, aga pole mõnd teist tingimuste hulka, mis viib koos antetsedendiga seaduse järgi konsekvendi eitusele.

  1. Aktsiad ja valikud
  2. Long-piiriuleste voimaluste strateegia
  3. Hilary Putnami eessõna neljandale trükile[ muuda muuda lähteteksti ] Hilary Putnam ütleb, et see teos on kaasaegne klassika, sest iga meie aja tõsine filosoofiaga tegeleja peab olema seda lugenud ning see räägib probleemidest, mis on seniajani filosoofias kõige arutatavamate seas.
  4. HitBTC vs.
  5. Odavaim valik Broker Reddit
  6. Элвин был очень воодушевлен этой новостью.
  7. FX Valikud IQ valik

Nõuded eeldavad, et antetsedent ise on kooskõlaline, nii et antetsedent ei saa olla kontralegaal; kui tahetakse mõnd Kuidas kasutada raha i kripe munte tõesena võtta, siis on tarvis lisatrikke. Ent ka sellest ei piisa, sest tõeste lausete seas on konsekvendi eitus. Kui konsekvendi eitus pole antetsedendiga kooskõlas, siis antetsedent viib ilma lisatingimusteta seaduse järgi konsekvendile.

Kui aga konsekvendi eitus on antetsedendiga kooskõlas nagu enamasti onsiis võtame tingimuseks ainult konsekvendi eituse ning saame uueks konsekvendiks vana konsekvendi eituse. Nii et pakutud kriteerium on harva rahuldatud.

Häda on osalt selles, et me vaatame probleemile liiga kitsalt. Me püüdsime kindlaks teha, mis tingimustel väär antetsedent viib väärale konsekvendile, aga sama tähtis on veenduda, et meie kriteerium ei tekita samasugust seost antetsedendi ning selle konsekvendi tõese eituse vahel.

Et asjassepuutuvad tingimused koos antetsedendiga tuli valida nii, et saaksime konsekvendi, siis tundus tarbetu öelda, et tingimused peavad konsekvendiga ühitatavad olema. Ja kuna konsekvendi eitus on eelduse kohaselt tõene, siis tingimused oleksid paratamatult sellega ühitatavad. Aga me testime seda, kas meie kriteerium peale selle, et ta laseb läbi kõnealuse tõese kontrafaktuaali, ka välistab vastupidise konditsionaali.

Kriteeriumi tuleb siis muuta, nõudes, et asjassepuutuvad tingimused oleksid ühitatavad nii konsekvendiga kui ka konsekvendi eitusega. Kas tuleks ka nõuda, et tingimused oleksid ühitatavad nii antetsedendiga kui ka antetsedendi eitusega?

Seda ei ole tarvis. Kui tingimused ei ole ühitatavad antetsedendi eitusega, siis antetsedent järeldub tingimustest. Nii et kui tingimused on ühitatavad nii konsekvendiga kui selle eitusega, siis antetsedendi ja tingimuste konjunktsioonist ei tulene seaduse järgi ei konsekvent ega selle eitus.

Asjassepuutuvad tingimused ise ei tohi konsekvendi ja selle eituse vahel otsustada, aga antetsedent koos tingimustega peab viima konsekvendini või selle eituseni.

Niisiis, kontrafaktuaal on tõene siis ja ainult siis, kui leidub tõeste lausete hulk asjassepuutuvad tingimusedmis on ühitatav nii konsekvendiga kui selle eitusega ning mille konjunktsioon antetsedendiga viib seaduse järgi konsekvendini ning konsekvendi eituse jaoks sellist hulka ei leidu. Pärast raamatu esimest trükki näitas W. Parry "Reexamination of the Problem of Counterfactual Conditionals"et ühegi kontrafaktuaali puhul see ei kehti, sest konsekvendi puhul võib selle hulga ainus element olla antetsedendi ning konsekvendi eituse konjunktsiooni eitus, konsekvendi eituse puhul antetsedendi ning konsekvendi konjunktsiooni eitus.

Seega tuleb lisada nõue, et kumbki hulk ei tulene seaduse järgi antetsedendi eitusest. See ei leevenda edasisi raskusi. Nõue, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon oleks enesega ühitatav, ei ole piisavalt tugev, sest tingimuste seas võib olla lauseid, mis on küll antetsedendiga ühitatavad, kuid ei oleks tõesed, kui antetsedent oleks tõene.

Siis paljud väited, mida me peame selgelt vääraks, oleksid selle kriteeriumi järgi tõesed. Võtame jälle selle University turundusstrateegia, kus me ütleme, et kui teatud tikku oleks tõmmatud, siis ta oleks süttinud, ja eitame seda, et kui tikku oleks tõmmatud, siis ta ei oleks olnud kuiv. Selle esialgse kriteeriumi järgi oleks ka see teine kontrafaktuaal tõene.

Tõepoolest, võtame üheks asjassepuutuvaks tingimuseks tõese lause, et see tikk ei süttinud. Eeldatavalt on see antetsedendiga ühitatav muidu ei oleks esimese kontrafaktuaali puhul mingeid asjassepuutuvaid tingimusi tarvis. Nüüd on antetsedendi ja tingimuste konjunktsioon järgmine: "Seda tikku tõmmatakse; see ei sütti; see on hästi valmistatud; hapnikku on piisavalt; jne.

Ja tundub, et tingimusi ei saa nii valida, et antetsedendi ja tingimuste konjunktsioon viiks selle konsekvendi eituseni.

HitBTC x Dashi kauplemisvõistlus - krüptoökonoomika

Asi oli selles, et tingimuste seas oli tõene lause, mis on antetsedendiga ühitatav, kuid ei oleks tõene, kui antetsedent oleks tõene. Nii et sellised väited tuleb asjassepuutuvate tingimuste seast välja jätta. Nii et lisaks muudele nõuetele peab asjassepuutuvate tingimuste hulk olema mitte ainult antetsedendiga ühitatav, vaid ka antetsedendiga koosväidetav cotenablest ei tohi olla nii, et kui antetsedent oleks tõene, siis asjassepuutuvate tingimuste kogum ei oleks tõene.

Tingimuste suhteline fikseeritus on sageli ebaselge, nii et arusaamiseks tuleb anda lisaselgitusi või vihjeid. Vihje annab sõnajärg. Samamoodi saab seletada ülalmainitud paradoksaalseid identsusest rääkivate antetsedentidega kontrafaktuaalide paare.

Strateegia on suunatud kaubandusele

Goodman ei tee ettepandud reeglit enam täpsemaks ega arutama, kas nõue, et asjassepuutuvad tingimused oleksid antetsedendiga koosväidetavad, teevad mõned muud kriteeriumi punktid liigseks, sest need küsimused kahvatuvad tõeliselt suure raskuse kõrval.

Paistab, et selleks et kindlaks teha, kas antud kontrafaktuaal on tõene, tuleb muu hulgas kindlaks teha, kas on olemas sobiv asjassepuutuvate tingimuste kogum, mis on antetsedendiga koosväidetav ja täidab veel teatud nõudeid. Aga selleks et kindlaks teha, kas antud tingimuste kogum on antetsedendiga koosväidetav, on tarvis kindlaks teha, kas kontrafaktuaal "Kui antetsedent oleks tõene, siis tingimuste kogum ei oleks tõene" ise on tõene.

Aga see tähendab kindlakstegemist, kas on mingi sobiv alternatiivne antetsedendiga koosväidetav tingimuste kogum, mis viib vana tingimuste kogumi eituseni, jne. Tekib lõputu regress või ring, sest koosväidetavus ja kontrafaktuaalid on defineeritud teineteise kaudu.

Ühe kontrafaktuaali tõesuse näitamiseks on tarvis näidata teise oma. Siis jääb kontrafaktuaalide probleem paratamatult lahendamata. Goodman ei taha selle järeldusega nõustuda, kuid ei näe viisi sellest raskusest ülesaamiseks. Tuleb pähe käsitleda kontrafaktuaale hoopis nii, et lubada alguses ainult neid kontrafaktuaale, mis ei sõltu mingitest tingimustest peale antetsedendi, ja kasutada neid siis teiste kontrafaktuaalide antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste koosväidetavuse kriteeriumina, jne.

Aga see idee tundub algselt vähetõotav, sest isegi sellisele kontrafaktuaalile nagu "Kui seda tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud" on seda raske rakendada. Seaduse probleem[ muuda muuda lähteteksti ] Veel tõsisem probleem puudutab nende üldväidete loomust, mis võimaldavad antetsedendist ja asjassepuutuvatest tingimustest konsekventi järeldada.

Nende siduvate printsiipide ja asjassepuutuvate tingimuste eristamine on ebatäpne ja meelevaldne: kui paigutada tingimused koos antetsedendiga konjunktsiooni, siis tekib loogiline seos. Aga sama probleem puudutab ka nende printsiipide loomust, mis saavad toetada sustain kontrafaktuaali; mugav on vaadelda siduvaid printsiipe eraldi. Selleks et kontrafaktuaali konsekventi antetsedendist ja asjassepuutuvatest tingimustest järeldada, kasutatakse üldväidet, nimelt üldistust C.

Hempel"A Purely Syntactical Definition of Confirmation" konditsionaalist, mille antetsedent on kontrafaktuaali antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon ja mille konsekvent on kontrafaktuaali konsekvent.

Näiteks kontrafaktuaali "Kui tikku oleks tõmmatud, oleks see süttinud" korral on siduv printsiip "Iga hästi tehtud ja piisavalt kuiv tikk, mida tõmmatakse piisava hulga hapniku juuresolekul jne, süttib. Oletame näiteks, et mul olid võidupühal taskus ainult mõned hõbemündid. Siis tavalistel Binaarne valik iPhonei jaoks me ei ütleks iga penni kohta, et kui see oleks mul võidupühal peale nende müntide, mis mul taskus olid taskus olnud, siis see oleks hõbedane, kuigi lausest, mis ütleb, et see mul tol päeval taskus oli, saab eeltoodud lause abil järeldada, et see on hõbedane.

Vastupidi, me väidaksime, et kui see münt oleks mul taskus olnud, siis see üldväide poleks tõene. Üldväide ei võimalda faktivastasest eeldusest, et see münt mul taskus oli, järeldada, et see on hõbedane, sest selle eelduse puhul üldväide ise ei kehtiks. Kuigi oletatav siduv printsiip on üldine ja tõene ning võib-olla isegi kõigi juhtude vaatlusega täielikult kinnitatud, ei saa ta toetada kontrafaktuaali, sest ta ei kirjelda seadust, vaid juhuslikku fakti. Paistab seega, et kontrafaktuaali tõesus sõltub sellest, kas järeldamiseks vajalik üldlause on seadus.

Sel juhul on probleemiks põhjuslike seaduste eristamine juhuslikest faktidest. Kui see eristamine õnnestub, siis on sellest kasu ka paljudel juhtudel, mida tavaliselt arvatakse vajavat kahtlast analüütiliste ja sünteetiliste väidete eristust. See probleem on tihedalt seotud probleemiga, mis viis nõudeni, et antetsedent ja asjakohased tingimused oleksid koosväidetavad contenabilityet kontrafaktuaal ei põhineks mingil väitel, mis ei oleks tõene, kui antetsedent ei oleks tõene.

Kahe lause koosväidetavus sõltub osalt sellest, kas teatud üldväited on seadused, ja nüüd olemegi selle probleemi juures. Kas on mingi niisugune viis eristada niisuguste tõeste üldväidete seas seadusi mitteseadustest, et seadused oleks printsiibid, mis toetavad kontrafaktuaale?

Mis tahes katse teha seda vahet, viidates põhjuslikule jõule, võib tagasi lükata kui mitteteadusliku.

Ja ilmselt ei saa ükski puhtsüntaktiline kriteerium olla adekvaatne, sest üksikväidetele saab anda kui tahes üldise kuju.

Näiteks väitele "Raamat R on väike" saab anda kuju "Iga asi, mis on Q, on väike," kus Q on mõni predikaat, mis käib ainult R-i kohta. Mis eristab seadust "Iga või sulab 66 °C juures" mitteseadusest "Kõik mündid minu Kuidas kasutada raha i kripe munte on hõbedased"? Esimest peetakse tõeseks, kuigi paljud juhtumid on kindlakstegemata, veel enam, ennustatakse, et ka vaatlemata juhtumid on sellega kooskõlas.

Teist lauset võetakse juhusliku fakti kirjeldusena pärast kõigi juhtude kindlakstegemist, nende põhjal midagi ei ennustata. See ettepanek tekitab palju probleeme. Idee on selles, et printsiip, mida kasutatakse faktivastaste juhtude otsustamiseks, on printsiip, millega tahetakse end siduda, kui otsustatakse realiseerumata juhtusid, mida saab otseselt vaadelda. Esimese lähendusena võib öelda, et seadus on tõene lause, mille abil ennustatakse.

Goodman rõhutab David Hume 'i ideed, et mitte lauset ei kasutata ennustamiseks sellepärast, et see on seadus, vaid seda nimetatakse seaduseks sellepärast, et seda kasutatakse ennustamiseks, ning seadust ei kasutata ennustamiseks mitte sellepärast, et see kirjeldab põhjuslikku seostvaid põhjusliku seose tähendust tuleb tõlgendada ennustamiseks kasutatavate seaduste kaudu. Kõikide juhtude instances kindlakstegemise all mõtleb Goodman, et kõiki asju, mis antetsedenti rahuldavad, uuritakse teiste vahenditega, et otsustada, kas need rahuldavad ka konsekventi.

Juhtude juures tekib palju keerulisi küsimusi, mida Carl Hempel on uurinud. Siin me väldime paljusid neist, sest meil on tegu väga kitsa lausete klassiga, nimelt nendega, mis tekivad teatud laadi konditsionaalide üldistamisel.

Järelejäävaid probleeme Goodman siin ignoreerib. Kindlakstegemise all ei mõtle Goodman lõpliku tõe väljaselgitamist, vaid lihtsalt uurimist, mis võimaldab teha otsuse, Kuidas kasutada raha i kripe munte antud väidet või selle eitust saab pidada tõendiks kõnealuse hüpoteesi kasuks. See kriteerium välistab seaduste seast tühjad printsiibid. Kontrafaktuaalide toetamiseks vajalikud üldistused ei saa olla tühjad, sest neid peavad toetama tõendid.

Kui eelmises alajaotuses oleks olnud piisav nõuda, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon oleks iseenesega ühitatav, võiks nüüd selleasemel stipuleerida, et kui üldistada konditsionaal, mille antetsedent on vana antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon ja mille konsekvent on vana konsekvent, saame mittetühja printsiibi. Aga see ei tagaks, et antetsedendi ja asjassepuutuvate tingimuste konjunktsioon on koosväidetav. Selle kriteeriumi järgi oleks seadused ka tõesed üksikennustused ja paljud teised väited, mida tavaliselt ei nimetata seadusteks, kuid see pole tähtis, sest jutt on ainult teatud laadi väidetest.

Goodman nimetab seadusesarnasteks lauseid, mis ei pruugi olla tõesed, kuid rahuldavad teisi seaduse definitsiooni nõudeid. Praeguse definitsiooni puhul oleks seadusesarnasus juhuslik ja üürike omadus. Seadusesarnased oleksid ainult need väited, mida juhtumisi on tegelikult ennustamiseks kasutatud. Ja tõene lause, mida on ennustamiseks kasutatud, lakkaks olemast seadusesarnane, kui kõik selle juhud on kindlaks tehtud.

Valikud Kaubandus GE.

Definitsioon tuleb ümber sõnastada umbes nii: üldväide on seadusesarnane siis ja ainult siis, kui see on aktsepteeritav enne kõigi oma juhtude kindlakstegemist. Saab vastu väita, et "aktsepteeritav" on ise dispositsioonitermin, kuid Goodman paneb ette kasutada seda esialgselt, et see lõpuks asendada mittedispositsioonilise definitsiooniga. Sellel kriteeriumil on ka teine raskus. Oletame, et kohane üldistus ei toeta antud kontrafaktuaali, sest ta pole seadusesarnane, näiteks "Iga asi minu taskus on hõbedane".

Et saada seadust, tuleb siis lihtsalt antetsedenti kavalalt laiendada, näiteks: "Iga asi, mis on minu taskus või on kümnesendine münt, on hõbedane. Kui võtta algne kontrafaktuaal ja valida asjakohased tingimused nii, et nende ja antetsedendi konjunktsioon on "P on minu taskus; P on minu taskus või on kümnesendine münt," siis saab konstrueeritud pseudoseaduse abil järeldada, et P on hõbedane.

Nii toetatakse ebatõest kontrafaktuaali. Kui disjunktsiooni tahetakse vältida, võib saada sama tulemuse uue predikaadi "dimo" 'on minu taskus või on kümnesendine münt' abil. Praeguse kriteeriumi abil võib iga väite laiendada seadusesarnaseks, näiteks võib väita, et ennustav lause "See raamat on must ja kõik apelsinid on ümmargused" näitab, et see, Kuidas kasutada raha i kripe munte raamat on must, tuleneb seadusest.

Börsi kasutajaliides töötati välja kõige nõudlikumate ja kogenud kauplejate vajaduste rahuldamiseks. Kasutajad saavad kasutada konkurentsivõimelisi kauplemismäärasid HitBTC kauplemistasu süsteemi kaudu. Seda aktsepteerib üle 4. Dash käivitati Rohkem sisu Tsentraliseerimise tõend?

Esimeseks sihtmärgiks olid koerte, Dogecoini kloonide inspireeritud meemikrüptorahad. Analüütikud näevad tõendeid tsentraliseerimise kohta Ethereumi tegevuses DeFi-projektide vastu Kindral 1 päev tagasi Facebooki asutaja Mark Zuckerberg on kogu krüptokogukonnas tekitanud palju spekulatsioone. Põhjuseks oli see, et ta teatas, et kahte tema lemmiklooma kitse nimetatakse "Bitcoiniks" ja "Maxiks".

Kas Mark Zuckerberg toetab Bitcoini ägedalt? Zuckerberg teatas oma kahe lemmiklooma kitse nimed postitades […] Kindral 2 päeva tagasi Krüptoeknoomia portaalist leiate krüptoturu andmeid, uudiseid ja tööriistu Kohustustest loobumine: krüptovaluutadega kauplemine on riskantne.

Criptoeconomia portaal ei taga esitatud andmete õigsust ega vastuta investeerimisotsuste eest.

GoPro kauplemisvalik